Isabella Itaalia 21/22: Keelelaager ja esimesed päevad peres

Keelelaager Erbas

Saabumise päeval saime kohaga, koertega ja kliimaga tutvuda. Olime hotelli sarnases kohas, Erba linnas. Põhja-Itaalia on väga ilus! Keelelaagris jaotati meid kahte gruppi. Vahetusõpilasi oli seal kokku peaaegu 40 (Soomest, Taist, USAst, Eestist, Saksamaalt, Austriast, Norrast, Rootsist, Poolast, Belgiast, Türgist) Poisse oli nende seas vaid kaks. Meie kohake kus olime, oli imearmas. Omanik oli Giovanni. Tal oli mitu koera, kaks eeslit, kanad. Ta tegi meile süüa ja oli seltsiks. Hästi armas! Päevad olid seal enamasti samasugused. Kell 8.00 hommikusöök, kell 9 keeletunde 3h, seejärel lõunasöök ja peale lõunasööki keeletund 3h. Tegelikult väsitas see kõik väga ära. Meie õpetaja rääkis väga vähe inglise keelt, aga pean tegelikult talle tänulik olema, sest tänu sellele üritasin ma palju rohkem arusaada. Keelelaagrist oli väga abi. Lahkumine polnud raske, vaid hüvastijätt lennujaamas oli. Hüvastijätt nende vahetusõpilastega kellega ma olin eriti lähedaseks saanud või näiteks enda Eesti omadegagi. Raske oli see igatahes.

Esimesed päevad peres

Lend Põhja-Itaaliast Lõuna-Itaaliasse kestis peaaegu, et 3 tundi. Uskumatu? Perele sellest rääkides, arvas mu vanaema, et mis seal ikka, pool tundi nagu Tallinnast Riiga ju. Brindisi linna lendas kaheksa vahetusõpilast 40st kellest kolm olime meie. Mina, Margaret ja Anett. Pere vastuvõtt oli nii nii soe. Peres on ema, isa ja kaks veidi nooremat õde. Nagu oleksin tulnud omaenda koju, mida igatsesin. Lennujaamast läksime otse peretuttavate restorani sööma (kell 22, peale terve päev lendamist) kuid see oli õhtu kus olin vist kõige erksam võrreldes esimeste õhtutega. Toit oli imeline. Vaade samuti. Inimesed veel imelisemad. Järgmine päev läksime randa kus nägime omakorda juhuslikult peretuttavaid. Rannas olime vaid paar tundi kui ma juba jõudsin pruuniks ja natuke punaseks minna. Sama päeva õhtul läksin oma hostõega kesklinna, kuhu tuli terve ta sõprusring. Sain imelist linna näha ja endale esimesed sõbrad. Nüüdseks, kus ma seda blogi kirjutan, olen ma siin peres olnud 6 päeva ning ma pole mitte ühtegi õhtut kodus istunud või lebotanud. Siin on nii palju teha. Kool hakkab mul alles 20 september seega mu maandumisest on 11 päeva koolini. Olen siin olnud vaid 6 päeva kuid tunnen nagu terve suvi on siin juba oldud. Keegi sõpradest otseselt inglise keelt ei oska, aga nii ma õpingi paremini ;)

Olen ära näinud selle linnakese öise melu ja noored. Inimesi elab Brindisi linnas peaaegu 90 000, ning mul on tunne, et neist 95% on noored. Tahtsime minna paar päeva tagasi korvpalli mängu vaatama minna, kus mängis Tartu Ülikool, New Basket Brindisi vastu kuid piletid olid täiesti välja müüdud. Vähemalt nägin ma linnas Eesti mängijaid ja nende bussi. Järgmine päev käisin Carrisilandis-see on veepark kus on palju erinevaid attraktsioone ja liumägesid. Igalpool on muidugi kuulsat green passi vaja. Homme on mu hostisal sünnipäev, seega õhtul lähme kõik koos välja sööma.

Järgmise postituse teen septembri lõpu poole/oktoobri alguses, kui olen juba veidi kooliga, keelega ja inimestega tutvunud :)