Kolmapäev, 15. september 2021

Keelelaager ja esimesed päevad peres

Keelelaager Erbas

Saabumise päeval saime kohaga, koertega ja kliimaga tutvuda. Olime hotelli sarnases kohas, Erba linnas. Põhja-Itaalia on väga ilus! Keelelaagris jaotati meid kahte gruppi. Vahetusõpilasi oli seal kokku peaaegu 40 (Soomest, Taist, USAst, Eestist, Saksamaalt, Austriast, Norrast, Rootsist, Poolast, Belgiast, Türgist) Poisse oli nende seas vaid kaks. Meie kohake kus olime, oli imearmas. Omanik oli Giovanni. Tal oli mitu koera, kaks eeslit, kanad. Ta tegi meile süüa ja oli seltsiks. Hästi armas! Päevad olid seal enamasti samasugused. Kell 8.00 hommikusöök, kell 9 keeletunde 3h, seejärel lõunasöök ja peale lõunasööki keeletund 3h. Tegelikult väsitas see kõik väga ära. Meie õpetaja rääkis väga vähe inglise keelt, aga pean tegelikult talle tänulik olema, sest tänu sellele üritasin ma palju rohkem arusaada. Keelelaagrist oli väga abi. Lahkumine polnud raske, vaid hüvastijätt lennujaamas oli. Hüvastijätt nende vahetusõpilastega kellega ma olin eriti lähedaseks saanud või näiteks enda Eesti omadegagi. Raske oli see igatahes.


Esimesed päevad peres

Lend Põhja-Itaaliast Lõuna-Itaaliasse kestis peaaegu, et 3 tundi. Uskumatu? Perele sellest rääkides, arvas mu vanaema, et mis seal ikka, pool tundi nagu Tallinnast Riiga ju. Brindisi linna lendas kaheksa vahetusõpilast 40st kellest kolm olime meie. Mina, Margaret ja Anett. Pere vastuvõtt oli nii nii soe. Peres on ema, isa ja kaks veidi nooremat õde. Nagu oleksin tulnud omaenda koju, mida igatsesin. Lennujaamast läksime otse peretuttavate restorani sööma (kell 22, peale terve päev lendamist) kuid see oli õhtu kus olin vist kõige erksam võrreldes esimeste õhtutega. Toit oli imeline. Vaade samuti. Inimesed veel imelisemad. Järgmine päev läksime randa kus nägime omakorda juhuslikult peretuttavaid. Rannas olime vaid paar tundi kui ma juba jõudsin pruuniks ja natuke punaseks minna. Sama päeva õhtul läksin oma hostõega kesklinna, kuhu tuli terve ta sõprusring. Sain imelist linna näha ja endale esimesed sõbrad. Nüüdseks, kus ma seda blogi kirjutan, olen ma siin peres olnud 6 päeva ning ma pole mitte ühtegi õhtut kodus istunud või lebotanud. Siin on nii palju teha. Kool hakkab mul alles 20 september seega mu maandumisest on 11 päeva koolini. Olen siin olnud vaid 6 päeva kuid tunnen nagu terve suvi on siin juba oldud. Keegi sõpradest otseselt inglise keelt ei oska, aga nii ma õpingi paremini ;)  

Olen ära näinud selle linnakese öise melu ja noored. Inimesi elab Brindisi linnas peaaegu 90 000, ning mul on tunne, et neist 95% on noored. Tahtsime minna paar päeva tagasi korvpalli mängu vaatama minna, kus mängis Tartu Ülikool, New Basket Brindisi vastu kuid piletid olid täiesti välja müüdud. Vähemalt nägin ma linnas Eesti mängijaid ja nende bussi. Järgmine päev käisin Carrisilandis-see on veepark kus on palju erinevaid attraktsioone ja liumägesid. Igalpool on muidugi kuulsat green passi vaja. Homme on mu hostisal sünnipäev, seega õhtul lähme kõik koos välja sööma.

Järgmise postituse teen septembri lõpu poole/oktoobri alguses, kui olen juba veidi kooliga, keelega ja inimestega tutvunud :)


Eeslid Erbas, keelelaagri kohas

Vaade keelelaagri elutoast

Erba linnake ja mäed

Como linna külastus keelelaagri ajal

Kiired klõpsud Milaanost

Perega esimene õhtusöök

Eesti korvpallurid saabumas Brindisi

Brindisi

Carrisiland

Brindisi

Brindisi lennukist

Brindisi


Teisipäev, 14. september 2021

Tänusõnad ja stipendium! Kuidas mina raha kokku sain?

 Suured-suured tänud...

YFU stipendiumile Uks Maailma ja sellesse panustajate poolt!! 

Buxhöwden pagaripere-Teieta poleks mu vahetusaasta võimalik

Secom Elekter OÜ!!

Intera AS!!

Tulpide perekond!

Tõnno!

Imelised Määritsad!

Minu kallid vanavanemad!!

Minu pere

Kõik kes mind vähegi aidanud, kas füüsiliselt või positiivsete mõtetega

Mina ise:)

Ilma Teie kõigita ei oleks mu Itaalia unistus täitunud! Aitäh!!



Kuidas mina raha kokku sain?

Ausalt öeldes imestan siiani kuidas sellise summa kokku sain. Summa 7600 tundub uskumatu, aga kõik on võimalik. Minu vanemad ütlesid kohe, et ise tahad, ise kogud. Ma mõtlesin muidugi, et mis seal ikka hakkan koguma. Esmalt kui kõik polnud veel kindel ja oli pandeemia algus (märtsi lõpp, 2020) läksin distantsõppe kõrvalt tööle. Töötasin terve suve, terve kooliaasta (9.klass 2020-21) iga nädalavahetus (vahel veidi rohkemgi) ja ka see suvi. Käisin samuti TOKil (toetajate otsimise koolitusel) ning kevadel 2021 kandideerisin ka YFU stipendiumile mille ma ka sain. Muidugi ei saa mainimatta jätta ka imelisi toetajaid ning sugulasi. Iga toetus tõi Itaalia veelgi lähedamale (ka iga töötund minu jaoks). Seega suured suured tänud veelkord! 













Minust ja vahetusaasta protsessi algusest

 Kes mina siis olen?


-Hea küsimus, eks ma Itaaliasse ka sellepärast tulingi, et teada saada, mida ma teeks, kes ma oleks kui keegi mind ei teaks. Palju ma muutunud pole. Olen siiani tavaline tüdruk Tallinnast, kes käib veel koolis, magab oma lemmik kaisukaruga ning armastab ülekõige kunsti, magamist ja lugemist, suurelt unistamist.

Nimi pole ka muutunud. Olen Isabella, kuusteist aastat selle väikese maakera peal seigelnud ja suurim seiklus on veel ees. Vahetusaasta on minu jaoks midagi mis on suure kaarega mu mugavustsoonist väljas. Mitte, et mul oleks inimestega raske suhelda, kuid kodune elu Eestis muutus igapäevaga meeldivamaks, mulle ei meeldi hüvastijätud.

Hobisi jagub mul päris palju: tantsimine, võrkpall, jõusaalis käimine, joonistamine, maalimine, laulmine jne. Kõikidega olen pikemalt tegelenud (v.a laulmine). Kunst kuulub kindlasti ka mu suurtesse tuleviku plaanidesse ja unistustesse. Kelleks ma saada tahan? Ei oska öelda, äkki Itaalias selgub. Oluline on olla õnnelik ja rahul sellega mis on, mis tuleb ja olla tänulik sellele mis on olnud :) 




Kust sai idee minna vahetusaastale alguse?

Seda mäletan ma hästi (kuid mitte kuupäevaliselt). Kuskil 2019 november/detsember, tuli reklaam vahetusprogrammist VeniVidiVici. Tegu on eesti-sisese vahetusõpilaste programmiga. Mõtlesin minna Saaremaale kaheks nädalaks. Pere oli muidugi nõus ja kiitis idee heaks. Seejärel tuli järgmine reklaam kuskil 2020 jaanuaris ette nimega ''YFU''. Vaatasin ja uurisin veidi, aga panin lehe kohe kinni sest hinnad olid niii kallid. Muidugi ma ei uurinud ka rohkem raha kohta. Kuidagi sattusin ka ASSE lehele, kuid silma jäi just YFU. Mõte vahetusaastast ja YFUst püsis mu mõtetes nädalaid, kuid isegi. Peagi sain teada, et üks mu parimatest sõbrannadest läheb YFUga Prantsusmaale. See idee kõlas ikkagi niii hästi mu peas, et otsustasin selle ette võtta. 


Miks just Itaalia?

Ma valetaks kui ütleks, et Itaalia jäi mulle esimesena silma. Nagu eestlane ikka, oli mul tugev USA palavik. Kõik see gümnaasium USAs, ballid, kooli jalgpalli mängud, kiirtoidu kohad jne. See kestab muidugi siiani, aga nüüd oskan ma vaadata USA läbi suuremate silmade, kui 15-aastase tolle aegse Isabella omade. Peale idee selgitamist (tegin isegi slideshow oma vanematele, et nad USAga nõusse saaksid, taha panin veel hümni, lugesin plusse ja miinuseid jne) oli mu vanemate vastus selge ei. Nende jaoks oli USA liiga kaugel ning ma ei oleks saanud seda raha (võibolla) kokku. Minu pere ütles mulle kohe, et see on sinu tegemine, kui sa tahad minna-mine, aga sa oled piisavalt suur, et see kõik ise läbi teha. Seejärel mõtlesin Taani, Hispaania, Austria, Belgia üle, aga siis leidis Itaalia tee mu südamesse. Kes ei armastaks seda toitu, muusikat? Hakkasin Itaalia ajalugu, keelt, kunsti, kultuuri lähedamalt uudistama. Samuti on seekodust nii eemal, aga samas lähedale. Sellega olid mu vanemad kohe nõus. Regasin end kohe YFU lehel ära ja valimispäev polnud enam kaugel. -2020 jaanuar-mai


Vahetusaastale eelnev protsess

Märts, 2020-Esiteks käisin ma infopäeval. Kahjuks toimus see muidugi Zoomis, sest tegu oli pandeemia algusega. 

Mai, 2020-Valimispäev! Pabistasin õudsalt kuid tegelikult polnud see midagi kui sa oled mõistlik inimene. Seda võivad kinnitada absoluutselt kõik vahetusõpilased. Läbisin selle edukalt, kuid see oli alles algus. 

Juuni, 2020-Lepinguvestlus kontoris (ka sellel ajal oli mul veel mõtetes USA, Taani ja Hispaania peamiselt, kuid huvi Itaalia vastu tekkis järsku, suure pauguga), allkirjastasime peatselt ka lepingu asukohaga Itaalia, ilma keelelaagrita. 

Juuni 20-jaanuar 21-Rahvusvaheline fail. Põhimõtteliselt panin sinna kirja kõik enda kohta, endast, perest kuni selleni, mida ma söön, kas ma oskan ujuda, hinded jne. Faili oleksin tegelikult valmis saanud ka kuuga, aga arstiaegu oli ääretult raske saada. 

Märts 2021-Taotlesin stipendiumi, sain teise vooru, sain ka stipendiumi (rahast ja stipendiumist saab lugeda järgmisest postitusest) 

31. märts 2021-Sain teada oma imelise vahetuspere, sain teada, et sain YFU Uks Maailma stipendiumi, aitäh!

Aprill 2021-Kodugruppide kohtumine. (Kodugrupp-kõik YFU vahetusõpilased Eestist, kes lähevad samasse riiki/piirkonda) Meid oli 9, kes lähevad Itaaliasse. Rääkisime traditsioonidest Itaalias, tutvusime üksteisega ja ka reeglitega, olukordadega jne. Kutse eelorientatsioonile ehk ELOle.

11-13 juuni 2021-ELO, üks tähtsaim üritus/laager enne vahetusaastat. Seal olid kõik vahetusõpilased Eestist. Saime üksteisega tuttavaks, nägime vabatahtlikuid, osalesime koolitustel, saime uusi sõpru. Väga-väga tore oli!

Samuti saime ka infopakette (kindlustus, kaardimakse, lennupiletid jne) vahemikus mai-august 2021. 

30 august 2021, kell 3.45-Minek esmalt Riiga ja siis Milaanosse.


Allpool paar pilti ELOlt (rohkem pilte leiab instagramist @bellaitaalias)







Hiljutiseim postitus

Omamoodi kultuurnne Itaalia

ERINEVUSED Eesti ja Itaalia on üksteisest küllaltki kaugel, seega erinevad ka kombed, harjumused ja tavaelud. Nii palju kui ma ise olen märg...

Populaarne