Gümnaasium Itaalias kestab 5 aastat. Mina olen kolmandas aastas ja minu klassis õpitakse peamiselt matemaatikat, keemiat, füüsikat, filosoofiat, ajalugu. Pooltes tundides ma kaasa ei saa teha, aga ained, kus on numbrid seal teen kaasa. Hinded on siin 10 palli süsteemis, läbimiseks peab saama hinde 6 ehk meie mõistes 3. Õpetajad on siin toredad, õhkkond on hästi vaba. Minu koolis on kogu õppetöö ipadides seega pidin Eestis juba varem endale soetama ühe. Kuna ma veel ei saa enamik tundides kaasa teha, ei saa ma ka veel hindeid.
Esimene päev oli hirmus. Ma kartsin, aga ilma asjata. Kõik olid nii soojad ja vastuvõtvad. Õpetajad-nii ja naa. Mõni õpetaja tundis huvi, kust ma olen ja kes, mõni räägibki tundides ainult inglise keeles ja mõni ei tee väljagi. Paar õpetajat on isegi Eestis käinud. Pole hullu-olengi siin, et keelt õppida ja osa koolist olla.
1 kuu Itaalias
Kõige üllatavam on olnud mu areng keeles. Ootasin sellist arengut alles kuskil 3 kuu jooksul mitte nii pea. Saan tasapisi juba aru lihtsamatest asjadest ja natuke võin juba rääkida.
Olen nüüdseks külastanud kõik vanaemad ja vanaisad ära, näinud tädisi ja onusi ning ka mõni sugulane, kes läks ülikooli. Koduigatsust otseselt pole, küll aga igatsen ma iseseisvust veidi. Näiteks ei saa ma ise kuskile liikuda, alati viiakse autoga. Pisiasju tehakse laste eest ära. Samuti ei saa siin kraanivett juua-mitte, et see oleks kollane või must vaid asi on maitses, ja lõunamaas. Paar uut sõpra olen ka leidnud. Toit läheb aina maitsvamaks ja paremaks iga päevaga. Midagi nii erilist nagu juhtunud pole, aega veel on :)
